Wednesday, November 29, 2006








artistic silence.(See väljend on ausõna olemas)
Bostojevski lehekülgedel te seda muidugi ei kohta, sest kõik andetud inimesed on sageli ülevoolavalt jutukad ja nii ka mina.


Soome helilooja Sibelius otsustas 7-nda sümfoonia ning sümfoonilise poeemi (?)Tapiolaga oma loominguline periood lõpetada ja 30 aastat muusikaliselt vaikida.Kuni aastani 1957.Voila!

Tapiolat seletas Sibelius kirjastajale nii (inglise keeles):

Widespread they stand, the Northland's dusky forests,
Ancient, mysterious, brooding savage dreams;
Within them dwells the Forest's mighty God,
And wood-sprites in the gloom weave magic secrets.

Sibeliust inspireeris Soome loodus. Sügavad kuusemetsad ja graniitkaljud.
Oma kuuenda sümfoonia kohta ütles mees, et see meenutab talle esimese lume lõhna.

Viimased 30 aastat keeldus Sibelius oma muusikast rääkimast.




Ma tunnen siin saladuse lõhna.

See peab olema väga SELGE JA PUHAS tunne, mida ta muusikasse tõlkis.

Soome maastikest sügisel Pendolino kiirrongiga läbi kihutades tundsin ka. Tundsin juba varem.


Muusikaliselt ei ole ma kunagi võimeline seda noodipaberisse raiuma. :D
Karta on, et ka verbaalselt ei mängi välja.

Teeme veits poeetilist matemaatikat nüüd, hookuspookus:


Maastik=Inimene

Inimene=maastiku hing

Maastik=inimese hing



helilooja=idioot, kes näeb hinge enne kui inimest või maastikku.

Monday, November 27, 2006









Tere...

Täna ma tahan rääkida millestki mida ma ei tea. Millestki mida keegi väidetavalt ei
tea, kuid see pole ometi tõsi.
Kirjutaksin kui oskaksin sellest kuidas asjad lähevad halvasti ja tundub nagu enam halvemini ei saakski minna.(Haha, alati saab!) Peresuhete kroonikad on jätkuvalt IN nii filmis kui kirjanduses. Aga inspiratsiooniks on ikkagi päris- päris reaalsus. Haigettegev reaalsus. Nüristav reaalsus.Reaalsus, mis ei tohi olla paratamatu.
Liiga palju on kannatavaid inimesi. Aga see kannatus ei tule ju nende lollusest?
Mis paneb suurt hulka inimesi Põhjatähe all nii sarnaselt kannatama?





Soome filmitegija Aku Louhimies räägib järgmist:


"Minu jaoks sõltub filmi tegemisel kõik loost. Lugu peab mind emotsionaalselt liigutama. Selliseid lugusid on väga palju ja need võivad olla üsna erinevad. Ma töötan mitme projektiga korraga. Need lood on erinevad. Lastefilm ja sõjafilm ei saa ju kunagi kuigi sarnased olla. Kindlasti on üks mind enam köitev teema üksindus. Ja see käib ka minu filmidest läbi, kuid siiani on see siiski olnud pigem juhuslik. Võib-olla olen ma alateadlikult valinud sellised lood."


PÖFF-i kataloog kirjutab:

JÄINE LINN
FROZEN CITY
VALKOINEN KAUPUNKI

„Jäine linn” on ühe põhjamaise perekonnasuhte kroonika, toimumispaigaks härmas ja kalk Helsingi. Kui Veli-Matti ja Hanna abielu karile jookseb, kolib mees äärelinna korterisse. Ebaõnn jälitab teda igal sammul – ta kaotab töö taksojuhina, kohus ei luba tal kohtuda oma kolme lapsega ning napakas naaber tüütab meest iga päev mõttetu kardinaprobleemiga. Ühel päeval on Veli-Matti kannatustel mõõt täis ning juhtub midagi kohutavat.
Film võitis Karlovy Vary filmifestivalil kolm auhinda ning Aku Louhimies tunnistati Flandria filmifestivalil hiljuti parimaks režissööriks.



Inimestel on viimane aeg tõestada, et nad on tugevamad kui neid ümbritsev reaalsus.
Kusagil inimese sees peab olema võlujõud.
Teisiti lihtsalt ma ei näe, et on võimalik.



foto:Filmist
http://www.solarfilms.com/

Saturday, November 18, 2006
















"Kun sä lähdet hyppyyn, sä olet ihan yksin. Sä joudut siinä hyppyrinnokalla tekemään yksinäsi ihan omat ratkaisut. Sä oot siellä ylhäällä ihan up yours."


"Aina ku mä hyppään ja pääsen siihen hyppyrin nokalle, niin mulle tulee sellanen 'bon voyage' -tunne, siis että mä oon kokenu tän joskus aikasemminkin."

M.Nykänen


KUID KUSAGIL SEAL ....ÕHUS....ENNE MAANDUMIST....SA POLE PÄRIS ÜKSI.



pilt:images.encarta.msn.com/.../pho/t047/T047634A.jpg

Tuesday, November 14, 2006

Kurat seda teab mida või keda see laul mulle meenutab.
Ma ei taha teada.
Aga kui see laul juba 1000 korda mu peas mängima hakkab, siis saan pihta, missuguse "väikese aga kurja" jama sisse end jälle mässinud olen.:D

Ja kuidas kõik see,mida ma olen kirjutanud...jõuab Cafe Strindbergi-ühte Helsinki kohvikusse, kus ma käind pole.

Ma ei usu enam juhustesse, sest kuidas terve suure maailma peale saavad juhtuda need hullud kokkusattumused mis muga seni on juhtunud.

Everything makes sense.
Es ist nie vorbei.

Isegi kui pole õiget ja valet ja ma pean ise otsustama, mis on õige, siis....









ECHT

JUNIMOND



Die Welt schaut rauf zu meinem Fenster
Mit müden Augen, ganz staubig und scheu
Ich bin hier oben auf meiner Wolke
Ich seh dich kommen
Aber du gehst vorbei

Doch jetzt tut’s nicht mehr weh
Nee, jetzt tut’s nicht mehr weh
Und alles bleibt stumm
Und kein Sturm kommt auf
Wenn ich dich seh

Es ist vorbei, bye-bye Junimond
Es ist vorbei, es ist vorbei, bye-bye

Zweitausend Stunden hab ich gewartet
Ich hab sie alle gezählt und verflucht
Ich hab getrunken, geraucht und gebetet
Hab dich flussauf- und flussabwärts gesucht

Doch jetzt tut’s nicht mehr weh
Jetzt tut’s nicht mehr weh
Und alles bleibt stumm
Und kein Sturm kommt auf
Wenn ich dich seh

Es ist vorbei, bye-bye Junimond
Es ist vorbei, es ist vorbei, bye-bye

Doch jetzt tut’s nicht mehr weh
Jetzt tut’s nicht mehr weh
Und alles bleibt stumm
Und kein Sturm kommt auf
Wenn ich dich seh

Es ist vorbei, bye-bye Junimond
Es ist vorbei, es ist vorbei, bye-bye

Es ist vorbei, bye-bye Junimond
Es ist vorbei, es ist vorbei, bye-bye

Tuesday, November 07, 2006

SEE KELLELE ON VÄHE ANTUD...

KARL RISTIKIVI on tabanud suhtelisuse pohhuismi ja pohhuismi suhtelisust ja kõike seda, mis viitab,et kõigel on tähendus aegruumis.See,mis hävib,ei kao.
Null on MISKI.




Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.