Tere...

Täna ma tahan rääkida millestki mida ma ei tea. Millestki mida keegi väidetavalt ei
tea, kuid see pole ometi tõsi.
Kirjutaksin kui oskaksin sellest kuidas asjad lähevad halvasti ja tundub nagu enam halvemini ei saakski minna.(Haha, alati saab!) Peresuhete kroonikad on jätkuvalt IN nii filmis kui kirjanduses. Aga inspiratsiooniks on ikkagi päris- päris reaalsus. Haigettegev reaalsus. Nüristav reaalsus.Reaalsus, mis ei tohi olla paratamatu.
Liiga palju on kannatavaid inimesi. Aga see kannatus ei tule ju nende lollusest?
Mis paneb suurt hulka inimesi Põhjatähe all nii sarnaselt kannatama?





Soome filmitegija Aku Louhimies räägib järgmist:


"Minu jaoks sõltub filmi tegemisel kõik loost. Lugu peab mind emotsionaalselt liigutama. Selliseid lugusid on väga palju ja need võivad olla üsna erinevad. Ma töötan mitme projektiga korraga. Need lood on erinevad. Lastefilm ja sõjafilm ei saa ju kunagi kuigi sarnased olla. Kindlasti on üks mind enam köitev teema üksindus. Ja see käib ka minu filmidest läbi, kuid siiani on see siiski olnud pigem juhuslik. Võib-olla olen ma alateadlikult valinud sellised lood."


PÖFF-i kataloog kirjutab:

JÄINE LINN
FROZEN CITY
VALKOINEN KAUPUNKI

„Jäine linn” on ühe põhjamaise perekonnasuhte kroonika, toimumispaigaks härmas ja kalk Helsingi. Kui Veli-Matti ja Hanna abielu karile jookseb, kolib mees äärelinna korterisse. Ebaõnn jälitab teda igal sammul – ta kaotab töö taksojuhina, kohus ei luba tal kohtuda oma kolme lapsega ning napakas naaber tüütab meest iga päev mõttetu kardinaprobleemiga. Ühel päeval on Veli-Matti kannatustel mõõt täis ning juhtub midagi kohutavat.
Film võitis Karlovy Vary filmifestivalil kolm auhinda ning Aku Louhimies tunnistati Flandria filmifestivalil hiljuti parimaks režissööriks.



Inimestel on viimane aeg tõestada, et nad on tugevamad kui neid ümbritsev reaalsus.
Kusagil inimese sees peab olema võlujõud.
Teisiti lihtsalt ma ei näe, et on võimalik.



foto:Filmist
http://www.solarfilms.com/