Kui ma poleks täna kuulnud kuidas Nobeli kirjanduspreemia saanud Portugali kirjanik Jose Saramago suutis rokkida ühes Helsingi raamatupoes poleks mu väsinud näpud üldse arvutiklahve vajanud.

Ja kui ma poleks märganud oma igahommikuse tööülesande käigus pisikest peaaegu, et silmale märkamatut uudist Tuglase 120-st sünniaastapäevast, mida tähistati täna Nõmmel Väikese Illimari nimelisel tänaval...

Ka mina astusin Helsingis Tuglase jälgedes, mul oli mu "Gustav"(hetkel Soome riigi nimel Namiibias kunstiteoseid restaureerimas ja uurimas), kelle juures ma ööbisin ja kellega koos purjus peaga Helsingi tänavatel tuikusin.....hinges midagi enamat kui rahulolu. Kuratlik inspiratsioonilaeng.Preili Solman õpetas mu rongiga sõitma, nii nagu peab, tasuta.


TUGLASE SÜNNIPÄVA puhul on nüüd Teie ees unustamatud read tema REISIKIRJADEST.


"Olin jälle tänaval. Ja seekord tundus olukord veelgi lootusetumana. Vahest sellegi pärast, et ma füüsiliselt ikka nõrgemaks jäin.
Väliselt olin juba lähenenud Napoli põhielanikkonnale ega äratanud enam suuremat tähelepanu.Mu habe oli kogu talve jooksul kasvanud, nagu ise tahtis, ja nägu siin põhjalikult põlenud. Mul polnud enam mõnda aega kraed kaelas, mu rõivad olid kulunud ning Pariisist ostetud kingad nende marsside järel risti ja põiki lõhki....."


xxx


"Mu päevane söögikulu oli kümme tsentesimot. Selle eest sain kuklikese pane nero`t- musta leiba, mis oli aga tõeliselt midagi meie sepiku taolist. See oli mul taskus ja käies murdsin sellest aegajalt tükikese ja sõin. Juua sain avalikest purskkaevudest, nagu teisedki minutaolised. Päevad olid väga kuumad, aga ööd ikkagi jahedad, eriti hommiku eel. ja just see vastuolu vaevas kõige rohkem.Jahe öö pani kuue väel vabisema, kuum päev selle järel suurendas unepiina. Ei, ikka jälle:ma pole näljast kunagi nõnda kannatanud kui raugest magamatusest. Ja sellest tundmusest, et sul pole kuhugi minna, et sa oled täitsa omaette jäetud, et oled absoluutselt otstarbetu!"

Krister Kivi kirjutab raamatus "Eesti maja. Liiter pisaraid, 62 000 kilomeetrit, veidike verd" üles sarnast ängistust.
Intellektuaalselt ehk mitte nii peenekoeliselt, kuid sügava eksistentsiaalse ängistuse, terava iroonia ja süüdistavaid mõõtmeid võtva foobiaküllase egotsentrilisusega.


KRISTER KIVI
ülestähendus lennukist

" Käin WC-s ja sülitan mustaks tõmbunud põsktubaka vetsupotti.Peeglist vaatab vastu hallika näo ja tumedate silmaalustega kuju ning ma hõõrun veidi aega murelikult oma põski. Võib-olla ei mõju need pikad lennureisid tervisele siiski hästi.Võib-olla peaksin ma igapäevast C-vitamiini annust kahekordistama."



Kui Tuglase reisimuljetest hoovab humanistile omast boheemlaslikku ja kohati hullumeelset lootusrikkust rasketest olukordadest pääsemiseks, siis Krister
seikleb derealisatsiooni (reaalsustaju kaotamise ja reaalsustaju sarkastilisse irooniasse peitmise) obsessiivsete mõtete hämaratel piiridel.


HIRM selle eest, et juhtub midagi apokalüptilist.Midagi, mis näeb välja nagu suur õnnetus.

Tuglas ei näi suurt midagi kartvat,sest fatalistina usub ta asjade iseeneseslikusesse. Kes teab kas hirm ja üksindus olid Tuglase kaaslased?
Vaevalt.

Aastal 2007..on võidutsemas Kafkad, K-tähega kirjanikud, kes sõidavad mööda maailma ja kaardistavad maailma võõrandumist iseendast.

(On vaja põgeneda iseenda eest, et hirm ei leiaks sind üles, kogu sinu mõttetuses, mille ise endale tekitanud oled.)

Isolatsiooni.

Pilvelõhkujate lifte.

Metrood.