Nüüd kui olen vaadanud härra Werner Herzogi sadistlikku sissejuhatust filmile
GRISLIMEES (mehest, kes kaitses ja armastas karusid ega lasknud neile liiga teha kuni üks teistest ülbem karu ta nahka pistis)...nüüd mulle tundub, et mitte renessanss vaid valgustusajastu on tagasi.
Kuna mul hakkas sellest "loodusfilmist" paha juba ainuüksi seetõttu, et anatoomia ei ole minu rida.


Täpne, realistlik, call it naturalist if u want......
Mees, kes uuris karude hingeelu...kõlab ju hästi.
Kõik uurijad on oma uurimuse ohvrid.

Werner Herzogi filmivõtetel 1970-ndatel hukkusid inimesed, sest nad ei pidanud vana -Rooma kostüümides filmimisperioodile keset dzunglit vastu.
Kõigele lisaks olid filmivõtted veel kurjade homosuhete tallermaaks.


Rezhissöör, kes astub üle laipade.


Kas pole mitte tore, et kunsti nimel kaotatakse piir elu ja surma vahel.
Ma siiski ei oleks sellega nõus.
Igaühel on siiski otsustada omaenda elu üle ja teiste eludesse sekkumine ei ole enam kunst.

Sadism ei ole kunst.
Psühhoanalüütiline uurimus inimese ja looma mõttemaailmas on küll liigne.
See on nähtamatu piiri ületamine.
Piirid on aga alati olemas.

ja kui nüüd aus olla, siis otse kaamera ees nahka pandud "grislimees" oli oma saatust väärt, sest inimene, kes tahab valitseda loomi...olla üks nende seast, ei saa seda mitte kunagi.

Tsirkuseelevant hularõngaga maksab alati kätte.
Inimene võib ette kujutada mida tahes.


Nähtamatu piir jääb.
Inimesest ei saa kunagi karu.