Filmis Match Point ,kus võidavad kurjad ja pimedad jõud ja mille lähtepunktiks on Raskolnikovi kannatuste kopeerimine....seal puudub sügavus.
Isegi ooperistseenid ei suuda sügavuse puudumist varjata.
Ooper püüab filmile lisada "kõrget kunsti".

Ei...ei ole kõrge kunst.
Scarlett Johansson on siiski meelelise ilu kehastus.Tema mängu ilu ja sügavust ei lasta rohkem välja tulla kui vaid dekoltees ja närvilistes monoloogides, mis on loodud erutamaks vananevat rezhissööri.

Annie Hall no way.
Midlife crisis!

....aga keskea kriisis võib ju luua filmi match point,kus rezhissöör mängib karikakramängu nimega "scarlett in my bed", "scarlett not in my bed".

Dostojevski........NAAATTT!

xxx

Ma tahaks suitsu teha, aga siis mulle meenus, et ma ei suitseta.

Hetkel.

xxxx

Ma ei joo kah.

xxx

Aga mul oleks oma paarsada põhjust mõlemaga algust teha.

xxx

Karakter,mille loomisega tegelesin, on juba olemas....Astrid Lindgreni poolt välja mõeldud.
Aga millegipärast see karakter köidab mind ja ma ei taha tema konstruktsiooni veel katkestada.
Millegipärast.......olen ülepeakaela sukeldumas teemasse, mis mind hävitab.







pilt: http://www.dvdrama.com/menus/match_point_21.jpg

Nüüd kui olen vaadanud härra Werner Herzogi sadistlikku sissejuhatust filmile
GRISLIMEES (mehest, kes kaitses ja armastas karusid ega lasknud neile liiga teha kuni üks teistest ülbem karu ta nahka pistis)...nüüd mulle tundub, et mitte renessanss vaid valgustusajastu on tagasi.
Kuna mul hakkas sellest "loodusfilmist" paha juba ainuüksi seetõttu, et anatoomia ei ole minu rida.


Täpne, realistlik, call it naturalist if u want......
Mees, kes uuris karude hingeelu...kõlab ju hästi.
Kõik uurijad on oma uurimuse ohvrid.

Werner Herzogi filmivõtetel 1970-ndatel hukkusid inimesed, sest nad ei pidanud vana -Rooma kostüümides filmimisperioodile keset dzunglit vastu.
Kõigele lisaks olid filmivõtted veel kurjade homosuhete tallermaaks.


Rezhissöör, kes astub üle laipade.


Kas pole mitte tore, et kunsti nimel kaotatakse piir elu ja surma vahel.
Ma siiski ei oleks sellega nõus.
Igaühel on siiski otsustada omaenda elu üle ja teiste eludesse sekkumine ei ole enam kunst.

Sadism ei ole kunst.
Psühhoanalüütiline uurimus inimese ja looma mõttemaailmas on küll liigne.
See on nähtamatu piiri ületamine.
Piirid on aga alati olemas.

ja kui nüüd aus olla, siis otse kaamera ees nahka pandud "grislimees" oli oma saatust väärt, sest inimene, kes tahab valitseda loomi...olla üks nende seast, ei saa seda mitte kunagi.

Tsirkuseelevant hularõngaga maksab alati kätte.
Inimene võib ette kujutada mida tahes.


Nähtamatu piir jääb.
Inimesest ei saa kunagi karu.

Meister ja Margarita.

Remember?


Margarita lendas öises Moskvas ja peksis aknaid sisse.

Kriitikute aknaid, kes Meistrit pidevalt halvustasid.

Mina olin see Margarita.


Ja ma palun vabandust kõikide sisselöödud akende pärast.

Oleks see vaid olnud kriitiku aken....:(


Ma ei lenda enam öösiti.


Kuigi jah ma ei saaks olla Margarita kui olen Berlioz, kes kardab tramme.

Kuradi päevalilleõli!






p.s I`m waiting you back.