xxx



Ma alustan uut aastat pisut tagasihoidlikumalt kui tohib.

Kunagi ülbitsesin:" If people are alcohol, I am an alcoholic".

Võtaks nüüd tuure maha ja teataks avalikkusele:

"If people are alcohol, I am an ice cube".


ma olen jääkuubik

tingimata kandiline ei pea olema

ümmargune on ka okei



Mul on tihtilugu külm ja vahel ei saa ma aru miks sa ära lähed, miks lähed ....

Kui ma poleks täna kuulnud kuidas Nobeli kirjanduspreemia saanud Portugali kirjanik Jose Saramago suutis rokkida ühes Helsingi raamatupoes poleks mu väsinud näpud üldse arvutiklahve vajanud.

Ja kui ma poleks märganud oma igahommikuse tööülesande käigus pisikest peaaegu, et silmale märkamatut uudist Tuglase 120-st sünniaastapäevast, mida tähistati täna Nõmmel Väikese Illimari nimelisel tänaval...

Ka mina astusin Helsingis Tuglase jälgedes, mul oli mu "Gustav"(hetkel Soome riigi nimel Namiibias kunstiteoseid restaureerimas ja uurimas), kelle juures ma ööbisin ja kellega koos purjus peaga Helsingi tänavatel tuikusin.....hinges midagi enamat kui rahulolu. Kuratlik inspiratsioonilaeng.Preili Solman õpetas mu rongiga sõitma, nii nagu peab, tasuta.


TUGLASE SÜNNIPÄVA puhul on nüüd Teie ees unustamatud read tema REISIKIRJADEST.


"Olin jälle tänaval. Ja seekord tundus olukord veelgi lootusetumana. Vahest sellegi pärast, et ma füüsiliselt ikka nõrgemaks jäin.
Väliselt olin juba lähenenud Napoli põhielanikkonnale ega äratanud enam suuremat tähelepanu.Mu habe oli kogu talve jooksul kasvanud, nagu ise tahtis, ja nägu siin põhjalikult põlenud. Mul polnud enam mõnda aega kraed kaelas, mu rõivad olid kulunud ning Pariisist ostetud kingad nende marsside järel risti ja põiki lõhki....."


xxx


"Mu päevane söögikulu oli kümme tsentesimot. Selle eest sain kuklikese pane nero`t- musta leiba, mis oli aga tõeliselt midagi meie sepiku taolist. See oli mul taskus ja käies murdsin sellest aegajalt tükikese ja sõin. Juua sain avalikest purskkaevudest, nagu teisedki minutaolised. Päevad olid väga kuumad, aga ööd ikkagi jahedad, eriti hommiku eel. ja just see vastuolu vaevas kõige rohkem.Jahe öö pani kuue väel vabisema, kuum päev selle järel suurendas unepiina. Ei, ikka jälle:ma pole näljast kunagi nõnda kannatanud kui raugest magamatusest. Ja sellest tundmusest, et sul pole kuhugi minna, et sa oled täitsa omaette jäetud, et oled absoluutselt otstarbetu!"

Krister Kivi kirjutab raamatus "Eesti maja. Liiter pisaraid, 62 000 kilomeetrit, veidike verd" üles sarnast ängistust.
Intellektuaalselt ehk mitte nii peenekoeliselt, kuid sügava eksistentsiaalse ängistuse, terava iroonia ja süüdistavaid mõõtmeid võtva foobiaküllase egotsentrilisusega.


KRISTER KIVI
ülestähendus lennukist

" Käin WC-s ja sülitan mustaks tõmbunud põsktubaka vetsupotti.Peeglist vaatab vastu hallika näo ja tumedate silmaalustega kuju ning ma hõõrun veidi aega murelikult oma põski. Võib-olla ei mõju need pikad lennureisid tervisele siiski hästi.Võib-olla peaksin ma igapäevast C-vitamiini annust kahekordistama."



Kui Tuglase reisimuljetest hoovab humanistile omast boheemlaslikku ja kohati hullumeelset lootusrikkust rasketest olukordadest pääsemiseks, siis Krister
seikleb derealisatsiooni (reaalsustaju kaotamise ja reaalsustaju sarkastilisse irooniasse peitmise) obsessiivsete mõtete hämaratel piiridel.


HIRM selle eest, et juhtub midagi apokalüptilist.Midagi, mis näeb välja nagu suur õnnetus.

Tuglas ei näi suurt midagi kartvat,sest fatalistina usub ta asjade iseeneseslikusesse. Kes teab kas hirm ja üksindus olid Tuglase kaaslased?
Vaevalt.

Aastal 2007..on võidutsemas Kafkad, K-tähega kirjanikud, kes sõidavad mööda maailma ja kaardistavad maailma võõrandumist iseendast.

(On vaja põgeneda iseenda eest, et hirm ei leiaks sind üles, kogu sinu mõttetuses, mille ise endale tekitanud oled.)

Isolatsiooni.

Pilvelõhkujate lifte.

Metrood.

WABADUS



WÕRDSUS




WENDLUS







WIIRALT GOES TO WIRU KESKUS

RISKY BUSINESS

Kas sa oled kunagi astunud esimest korda mängupõrgusse nähes välja nagu titt ja pannud kogu oma raha ruletilaual ühele ainsale numbrile.
Oletame ,et see number on 8.

Ja pall ,mis on keerelnud nagu piltki su silme ees ....jääb mugavalt peatuma numbril 8.

Kas ei võta sõnatuks?

Miks sa siis riskisid?Miks ometi?Oled sa hull peast?

Sest teisiti enam ei saanud.

Iseendale valetada ju ei saa.Südames peaksid olema aus ja hea.
Ja kui sa ükskord elus julged kõik ühele kaardile lüüa,siis oled ehk teiste silmis loll või koguni romantik.

Mustlane.

Aga enda vastu aus!

Ja ükski champagne ei maitse magusamalt kui see, mille võitsid kui panid kogu oma saatuse numbrile 8.


Peale 8-t tuleb alati 9..........



Ja kes on öelnud, et see 9 pole millegi väga ilusa algus.

;)

NOBODY.MITTEKEEGI.

Helsingfors

Oo jaa ma tahan teile täna rääkida missugune imeline linn on Helsingfors.
Kesklinnas võttis mind vastu kahemeetrine karkudel kloun, kes jagas lastele suhkruvatti ja samal ajal võis aeglaselt mööda koliseva trammi taustal kuulda kurblikku akordioniviisi.

Metroos mängis keegi kollane torukübaraga Härra Miim robotit ja raputas õnnest särava lapsukese kätt....


1-eurose cappuccino putka pidaja oli talveks oma äri sulgenud ent täiesti ilmaaegu...sest asukoht luksuhotelli vastas polnud üldse nii paha.

Mulle see linn meeldib.
Kõik on öösel purjus.

Täiskuu on ka purjus.



Tahtmatult meenub mulle rõõmus koerake kevadisest Firenzest ja eriti see kuidas teda öösel jalgrattaga ühe tänavavahe Duomo katedraali juures jälitasin.
Jõudsin just õhata kui kaunis on maailm ja kui õnnelikud on siin imelises linnas nii linnud, lilled kui ka loomad.........kui koer pööras äkitselt kõrvaltänavale ja oksendas niisama rõõmsalt kui oli enne mu ees kekselnud.



Niisamuti käitus Helsingforsi linnas ka üks rootsi noormees,kes pärast cafe Kafkast möödumist seina kallistas.

Milline kaunis linn!

Kõik on purjus ja õnnelikud.

Ka üks rastapatsidega noormees ja tütarlaps, kes hommikul kell viis peolt koju sõidavad......nad on vähem purjus,aga ikkagi õnnelikud.


-"Keegi ei söö täiskuu all apelsine,süüa on ain(ul)t külmi ja rohelisi vilju."

(by Lorca)


Helsingforsi kuratlikud tulukesed kattuvad vaikides jääkristallidega.
Teisiti ei saaks see olla.
Ja minu eestikeelsed sõnad jäätuvad enne kui Gustav Smoke`i vaim neid kuulda võis..

Ainult purjus täiskuu naeratab mõistvalt.

Filmis Match Point ,kus võidavad kurjad ja pimedad jõud ja mille lähtepunktiks on Raskolnikovi kannatuste kopeerimine....seal puudub sügavus.
Isegi ooperistseenid ei suuda sügavuse puudumist varjata.
Ooper püüab filmile lisada "kõrget kunsti".

Ei...ei ole kõrge kunst.
Scarlett Johansson on siiski meelelise ilu kehastus.Tema mängu ilu ja sügavust ei lasta rohkem välja tulla kui vaid dekoltees ja närvilistes monoloogides, mis on loodud erutamaks vananevat rezhissööri.

Annie Hall no way.
Midlife crisis!

....aga keskea kriisis võib ju luua filmi match point,kus rezhissöör mängib karikakramängu nimega "scarlett in my bed", "scarlett not in my bed".

Dostojevski........NAAATTT!

xxx

Ma tahaks suitsu teha, aga siis mulle meenus, et ma ei suitseta.

Hetkel.

xxxx

Ma ei joo kah.

xxx

Aga mul oleks oma paarsada põhjust mõlemaga algust teha.

xxx

Karakter,mille loomisega tegelesin, on juba olemas....Astrid Lindgreni poolt välja mõeldud.
Aga millegipärast see karakter köidab mind ja ma ei taha tema konstruktsiooni veel katkestada.
Millegipärast.......olen ülepeakaela sukeldumas teemasse, mis mind hävitab.







pilt: http://www.dvdrama.com/menus/match_point_21.jpg

Nüüd kui olen vaadanud härra Werner Herzogi sadistlikku sissejuhatust filmile
GRISLIMEES (mehest, kes kaitses ja armastas karusid ega lasknud neile liiga teha kuni üks teistest ülbem karu ta nahka pistis)...nüüd mulle tundub, et mitte renessanss vaid valgustusajastu on tagasi.
Kuna mul hakkas sellest "loodusfilmist" paha juba ainuüksi seetõttu, et anatoomia ei ole minu rida.


Täpne, realistlik, call it naturalist if u want......
Mees, kes uuris karude hingeelu...kõlab ju hästi.
Kõik uurijad on oma uurimuse ohvrid.

Werner Herzogi filmivõtetel 1970-ndatel hukkusid inimesed, sest nad ei pidanud vana -Rooma kostüümides filmimisperioodile keset dzunglit vastu.
Kõigele lisaks olid filmivõtted veel kurjade homosuhete tallermaaks.


Rezhissöör, kes astub üle laipade.


Kas pole mitte tore, et kunsti nimel kaotatakse piir elu ja surma vahel.
Ma siiski ei oleks sellega nõus.
Igaühel on siiski otsustada omaenda elu üle ja teiste eludesse sekkumine ei ole enam kunst.

Sadism ei ole kunst.
Psühhoanalüütiline uurimus inimese ja looma mõttemaailmas on küll liigne.
See on nähtamatu piiri ületamine.
Piirid on aga alati olemas.

ja kui nüüd aus olla, siis otse kaamera ees nahka pandud "grislimees" oli oma saatust väärt, sest inimene, kes tahab valitseda loomi...olla üks nende seast, ei saa seda mitte kunagi.

Tsirkuseelevant hularõngaga maksab alati kätte.
Inimene võib ette kujutada mida tahes.


Nähtamatu piir jääb.
Inimesest ei saa kunagi karu.

Meister ja Margarita.

Remember?


Margarita lendas öises Moskvas ja peksis aknaid sisse.

Kriitikute aknaid, kes Meistrit pidevalt halvustasid.

Mina olin see Margarita.


Ja ma palun vabandust kõikide sisselöödud akende pärast.

Oleks see vaid olnud kriitiku aken....:(


Ma ei lenda enam öösiti.


Kuigi jah ma ei saaks olla Margarita kui olen Berlioz, kes kardab tramme.

Kuradi päevalilleõli!






p.s I`m waiting you back.