Ükskord 19-aastaselt kui Club Prive tundus huvitavam klubi kui Moulin Rouge juhtus järgmine lugu.Saali kaugeimas otsas kumas huvipakkuvalt suur ja pehme diivan,kuhu ma hetkeks vajusin, et inimesi jälgida,sest kõik tundus veel nii uus ja huvitav.Ma olin selles klubis ehk alles teist korda.
Järsku avanesid punased kardinad ja algas kabareeshow.
Kankaan.
Sädelevates kostüümides tantsijad tuletasid Club Prive shikis õhkkonnas meelde Pariisis asuvat klubi Moulin Rouge,kuhu mu jalg veel astund pole,kuid millest vahel unistavalt mõtlen.Pariisist niikuinii.
Miks ma sellest rääkisin?
Ma ei saand sealt diivanilt minema, sest tantsijad olid minu poole küljega ja mul õnnestus nende liigutusi ootamatus eraldatuses imetleda.
Peaaegu nagu VIP-looz.

Miks see oli eriline?
See oli ootamatu.
See oli erakordselt elegantne.

Ja ma vaatasin esimest korda klubis käimist kui elamust,millesse sukeldudes võib tajuda suurt kunsti.

Pidutsemise ja elamise kunsti.
Ühele 19-aastasele oli see hetk terve igavik.

Ja nüüdki veel kui ma olen sattunud erakordselt jaburale peole(väldin neid praegu üldse), siis meenub mulle see veider kabareeetendus, mille sisse sattudes
tundsin ma end rohkem elus kui kunagi varem.

VIVA LA MUSICA.