JUHAN LIIV feat. anton nari
Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu pooleks
ja tõuseb kõuepilv ülesse -
ta lendab mesipuu pooleks
Ja langevad teele tuhanded;
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu pooleks!
Nii hing, oh hing, sa raskel a'al -
kuis õhkad sa isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal -
kuis ihkad sa isamaa pooleks!
Ja puhugu vastu sull' surmatuul
ja lennaku vastu sull' surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa pooleks!
CHEERS ESTONIA!
/pooleks lendamise metafooril autoriõigused puuduvad/
posted by Anari at 8:33 AM
2 Comments:
Võib-olla mõnevõrra kohatu, kuid siiski oluline on mainida, et seni ei ole ma kellegi sõnavõtte blogi- maailmas kommenteerinud, kuid antud juhul on raske vakka olla.
Väike, suurema olulisuseta eessõna (ei ole selle koma vajalikkuses täiesti kindel)
Minu esimene kokkupuude originaal Liivi luuletusega oli aasta eest praktikal, mil me sõitsime kaastudengitega mööda Eestit ja õppisime tundma viimase varjatumaid bioloogilisi ning geoloogilisi külgi. Ühel õhtul ööbisime telkides mere ääres, enne aga tegime lõket. Mingil hetkel ilmnes, et paljud meie seast on laulukooride liikmed; järgmisel hetkel juba lauldi kolmel häälel sedasama luuletust. Üks poiss hakkas nutma – päriselt. Ma ise ei ole sel nii suur austaja, kuigi see hetk oli ilus.
Igatahes ei ole võimalik rohkem nõustuda. Vägisi tuleb meelde Uuspõllu „Eestimaa on võlgu”, mis aga ei ole võrreldavgi. Nendest aspektidest, millest sa minu poolt mõistetuna võisid järeldada vastavaid oma luuletusevariandis käsitletud mõtteid, ei ole põhjust rääkida, sest suurepärast ühiskonnakriitikat kuuleb/näeb iga päev nii bussis kui ka Delfis. Muidugi ei saa ma olla kindel, kas toodud luuletuse variatsioon sündis juhuslikult, sest see oli võimalik või eelnes sellele ka juba see sama mõte, mida vähemasti mina sellest välja loen.
Meediast
Kogu respekti juures, mis mul meedia vastu on, tekib paratamatult vahel ikkagi arusaam, et tegemist on siiski suure pumba ja/või kopeeri -> kleebi masinaga. Adudes probleemi hakkab korduma tsükkel, mille ühe võnke kestel teisendatakse probleem artiklisse, mille sisu paratamatult vajalikku edasi ei anna. Niimoodi, näidates olemasolevat vaid osaliselt ning kohati ka olematut või läbimõtlematut reaalse nimel, on tegu tõe ning pärandi ja seega ka kõikide selle kandjate tõhusa repressiooniga. Lõhestav? Kurnav? Meile meeldib. Tsüklite arv i = x, kus x on täpselt nii suur arv, et toimuks vastav muutus eluhoiakutes. Muidugi ei lõppe protsess ka siis, kuid siiski toimub teatud muutus, mis omakorda hakkab teatud reljeefi osasid süvendama ja mõningaid kulutama. Jah, see ei piirdu vaid meediaga. Jääb mulje nagu oleks olemas mingisugune ühtne eesmärk. Keegi aga ei ole öelnud, et eesmärk peab alati olema hea, sõnade eesmärk ja hea kõikides erinevates tõlgendamisvõimalustes.
Tegelikult oli esialgu naljakas lugeda. Nii mõnigi, kellel lasin seda ka lugeda, naersid. Siin võiks jätkata aforismidega nagu lihtsuses peitub geniaalsus ja tõde öeldakse läbi nalja, kuid lõppkokkuvõttes jääb meelde siiski ainult tajutud mõjutuse suurus. (Aforism ei ole küll kõige õigem sõna, kuid esimene, mis pähe tuli) Mõju oli olemas ja see on juba palju.
PS
Ei taotle tõsiseltvõetavust
3:02 AM
Kui see luuletus Teid sügavalt puudutas,siis saab see vaid hea olla.;)
Südamest tulev siirus teeb inimesed ilusaks.Jääb üle loota, et ilusaid inimesi on rohkem.Kirjutamine on põlemine ja elamine on põlemine,kuid kes keelab põleda ilusa leegiga?!
Kui põleda, siis lõpuni välja.
Kui öelda, siis südamest.
6:54 AM
Post a Comment
<< Home