Bostojevski Valged Ööd

INTRO:
"Ma mäletan Peterburi VALGEID ÖID ja ma mäletan Peterburist plaadipoode Titanic ja Iceberg.Ma mäletan kuidas ma klassiekskursioonil igavana tundunud tsirkuse eest tänavatele põgenesin ja end äkitselt sõjaväeparaadilt leidsin. Aga tänavatel oli ELU.Seal oligi mu tsirkus.
Ma ei teadnud veel, et Dostojevski oli jalutanud neil tänavatel Peterburi VALGETEL ÖÖDEL.....On veel niipalju asju, mida ma ei teadnud sel ööl ja ei saagi kunagi teada.Juhul kui sina neist asjadest mulle ei räägi..."

(anton nari)


Dostojevski on aga jõudnud palju asju ilma minu teadmata teha.
Sest mind ei olnud veel olemas.Ma ei saanud veel tema peale pahane olla.


Dostojevski on pidanud vajalikuks alustada oma lugu tsitaadiga Turgenevilt:

"...Või oli selleks loodud ta, et kas või üheksainsaks viivuks seal, kus su süda, viibida?..."


Juhuslikult kohtuvad öösel kanali ääres noormees ja neiu.
Neiu nutab.
Noormees otsib võimalust, et neiuga tutvuda.
Juhus päästab ta.
Keegi vanem härra asub neiut jälitama.
Noormees pakub oma seltsi.
Noored saavad lähedasteks.
Neiul on mure.
Noormees kuulab.
Oi nad saavad lähedasteks....


On neli Peterburi valget ööd.
Nende nelja öö jooksul räägivad noored oma elust.
Siinkohal Anton Nari vaikib ja annab jutujärje Fjodorile, kes kirjeldab, mida noored rääkisid ESIMESEL ÖÖL...siis, kui nad kohtusid...



/...Ärge arvake, et ma määran kergesti kohtamisi...Ma ei oleks määranud, kui
....Aga jäägu see minu saladuseks!Ainult edaspidiseks on tingimus...."

"Tingimus! Kõnelge, öelge, öelge kõik ette; ma olen kõigega nõus, kõigeks valmis," hüüdsin vaimustatult."Ma vastutan enda eest - olen sõnakuulelik, aupaklik....teie tunnete mind...."

"Just sellepärast, et ma teid tunnen, kutsungi ma teid homme," ütles tüdruk naerdes."Ma tunnen teid põhjalikult.Aga vaadake, tulge tingimusega ; esiteks (ainult olge hea, täitke, mida ma palun - näete, ma kõnelen otsekoheselt), ärge armuge minusse....Seda ei tohi, kinnitan teile.Sõpruseks olen ma valmis, siin on selle peale mu käsi...aga armuda ei tohi, palun teid!"

"Vannun teile," hüüdsin ma, haarates ta käekese....


[katkend Dostojevski jutustusest "Valged Ööd"]





Neid ridu lugedes.....tahaksin ma joosta.
Kaugele.